Sellist juhendit nähes oleks isegi Karl Suur kirjutama õppinud ehk kuidas ehitada Roomat?
Sellist juhendit nähes oleks isegi Karl Suur kirjutama õppinud
Karl Suure (747–814) kaasaegse ajalookirjutaja Einhardi (u 775–840) järgi võttis keiser Karl vanas eas ette kirjutama õppimise. Ta hoidnud ikka kirjatahvlit oma padja all, et vabal hetkel tähti harjutada. Paraku, kuna ta alustas õppimisega juba vanas eas, ei osutunud pingutus eriti viljakaks.
Kuid võib natuke kiuslikult küsida: võib-olla oli asi hoopis selles, et Karlil olid kehvad õpetajad? Ta ei sattunud meie kirjutamiskonsultantide suunava käe alla. Sel semestril oli Nele üks keskaja üldkursuse kirjutamiskonsultantidest, kes lisaks õppejõududele nõustas ja juhendas tudengeid oma abi ja soovitustega. Pole kahtlust, et Nele juhendi järgi oleks keiser kiiresti ja vähese vaevaga õppinud kirjutama mitte ainult esseesid ja referaate, vaid ka edikte ja kapitulaare. Võib-olla oleks ta isegi ülikooli ajalugu õppima asunud. Tõsi – ta oleks selleks pidanud ülikooli esiteks leiutama ja siis asutama.
Anti Selart ja Kerli Kraus
Kuidas ehitada Roomat?
Nele Novek
Bakalaureuseõppe 3. aasta üliõpilane (Eesti keel ja üldajalugu)
Keskaja üldkursuse akadeemilise kirjutamise konsultant 2022/2023 sügissemestril
Roomat ei ehitatud ühe päevaga ja Tallinn ei ole teatavasti senini valmis. Küll aga on nende linnadega nähtud sajanditepikkust vaeva – ehitatud ja lammutatud ja siis jälle ehitatud. Vahepeal on neist üle käinud mõnigi tulekahju. Mõnikord toimus lausa võimuvahetus. Ja siis veel üks… Samamoodi saab üks kirjatükk pidevalt valmida ja muutuda. Üha terviklikumaks.
Loomulikult ei eelda keegi, et iga tudeng oma teksti kallal aastaid kestvat järjepidevat lammustus- ja ehitustööd teha suudab. Küll aga on tekstiloomel mitu olulist etappi, mille vahelejätmine võib kaasa tuua Püha Markuse kampaniilina langevad hinded ja Püha Servatiuse silla kombel esimese raskema koorma all kokku vajuva enesekindluse. Naljahambad räägivad, et kuna Vanas Egiptuses veel gravitatsiooni kui füüsikalist mõistet ei tuntud, hakati püramiide ehitama hoopis tipust. Sama loogikaga lähenevad tihti oma kirjalikele töödele tudengid. On suur soov ülesanne kaelast ära saada ning seetõttu hakatakse lihtsalt ühest otsast kirjutama, kuni maht täis. Mõistuse hääl ütleb aga, et ükski püramiid niimoodi normaalselt valmis ei saa. Miks arvatakse siis, et sõnadest koosnev hoone ilma vundamendi ja korraliku nurgakivita üleandmiseks kõlbulik on?
Kõik algab kavandamisest. Kui teema ja nõuded teada, tuleb aegsasti hakata mõtteid koguma ning kirjandust läbi töötama. Sõltuvalt töö olemusest võib siinkohal kasuks tulla näiteks mõttekaardi tegemine või punktidena igasuguste pähetulevate ja mujalt loetud ideede kirjapanek. Kui ajurünnak tehtud, võib üles märkida juba konkreetsema uurimiskava – isegi kui õppejõud seda ei nõua –, kus on kirjas kõik tööga seonduv ning mille juurde on ka juba kirjutamisprotsessi lõpus hea tagasi tulla.
Teksti kirjutamist ei pea alustama algusest. Vastupidi: palju kergem on seda luua, kui puuduvad veel niivõrd piiravad ja raami suruvad elemendid nagu sissejuhatus ja kokkuvõte. Kuigi õppejõud võib teema ette anda, jääb tudengile reeglina selle piires mänguruumi. See, millise nurga alt mingit olukorda analüüsida, võib loomeprotsessi käigus muutuda ning väga kahju oleks siis ümber kirjutada sissejuhatust, millega juba vaeva nähtud on. Kui sisu kirjas, on palju lihtsam kirjeldada, mida ja mille põhjal töös tehtud on. Sama põhimõte kehtib ortograafia kohta: viimistlemise aeg on lõpus.
Ka põhisisu ei pea kohe otsast lõpuni valmis kirjutama. Kirja tasub panna esialgsed väited ning neile vajalikud põhjendused ja näited (viidetega) külge haakida. Seejärel võiks toimuda võimuvahetus – anna kirjatöö lugeda mõnele kursusekaaslasele, sõbrale, pereliikmele. Mõne spetsiifilise küsimuse puhul saavad aidata õppejõud ja kirjutamiskonsultandid. Kirjalikku tagasisidet küsides pane konkreetselt kirja vahepeal tekkinud küsimused, millega tagasisidestaja aidata saaks. Seejuures ei pea kartma, et kaastudeng üldse mingit tagasisidet anda ei oska. Tema pädevuses on välja tuua segase sõnastusega kohad, näidete arusaadavus ja asjakohasus, probleemid viidete eristamisel jne. Kui need asjad töös korda saavad, on ka õppejõududel ja konsultantidel palju lihtsam tekstis orienteeruda ja asjalikku nõu jagada.
Tagasisidet andes ja saades tuleb meeles pidada, et see on suunatud tekstile, mitte autorile. Asjakohase kriitika peale ei ole mõtet solvuda – selle eesmärk on ju autorit aidata. (Samas kui sõber su kirjaoskust 13. sajandi talupoja omaga võrdleb, võiksid ta ehk välja vahetada.) Tagasisidet andes ei tohi autorile õigeid vastuseid kohe ette öelda. Isegi kui tegu on väga hea sõbraga, kelle aega ja närve säästa sooviks. Probleemsele kohale tuleb juhtida tähelepanu, selgitada, miks praegune versioon parim ei ole, ja vajadusel esitada ettepanek, kuidas olukorda parandada. Näiteks: Ma ei saa siin lõigus väite ja näite seosest aru. Ehk saaksid pikemalt lahti kirjutada? Tagasiside vastuvõtmine on tagasisidestatava otsus ja vastutus. Kui päris kindel ei ole, võib abi paluda näiteks õppejõult või kirjutamiskonsultandilt. Tagasisidevoore võib teha nii palju, kui soovi ja jaksu on. Enne töö esitamist võiks lasta kellelgi üle vaadata ka viimistletud teksti, et varasemaid parandusi tehes poleks midagi poolikuks ega segaseks jäänud. Õigekirja lihvimisel on abiks EKI keeleportaalid.
Kui valmis tekst esitatud – olgu see siis essee, referaat, retsensioon või uurimistöö – ei pea end enam tapalavale astuva Charles I-na tundma, kui õppejõud suulisel eksamil esimese asjana kirjapandu kohta küsima ja selgitusi nõudma hakkab. Protsessikeskne kirjutamine tagab, et tööle ja seeläbi ka vajalikele ajalooteadmistele on pühendatud rohkem kui üks-kaks õhtut. Tagasisidepausid annavad võimaluse puhata, muude igapäevatoimetustega tegeleda ja aju jahutada. Tagasisideprotsessi läbi tuleb aga tagasi enesekindlus, mida n-ö toore teksti esitamisel olla ei pruugi.
Roomat ei ehitatud ühe päevaga. Heaks kirjutajakski ei saada hetkega. Linn ei ole üksik tekst – see on kõik teadmised ja kogemused, kõik sõnad, mida elu jooksul kogutud ja ritta pandud on. Ülikoolis nõutavate tekstide valmimisel ei ole tihti loota kellelegi peale iseenda. Igas aines pole kirjutamiskonsultante, iga õppejõud ei jõua küsimustele nii konkreetseid ja põhjalikke vastuseid anda, kui võiks soovida. On täiesti arusaadav, et esimene, isegi teine ja kolmas aasta mööduvad ebakindluse särava tähe all. Sõnahaaval oma väikest Roomat (või Tallinna. Või Tartut) üles ehitades muutub see kõik aga igati ületatavaks takistuseks akadeemilisel teel.
